Alguses ...

Alguses ei olnud sõna, vaid hoopis tamm.

Tamm oli kasvanud kaua, näinud kuidas inimsipelgad, kes ta nooruses peaaegu ära tallasid, jäid aina väiksemaks ja pisemaks, kuni üsna tillukestena tema tüve ümber askeldasid, ehitasid ja madistasid. Tammest inimesed ei hoolinud. Mõnikord tundis tamm, et ta on inimmutukatel lausa ees, näiteks siis kui nad tema kõrvale maja ehitasid. Tamm teadis ise hästi, mis temas oli. Ta teadis tõrust saati, et tema on eriline puu ja tal on midagi inimestele anda. Tamm püüdis inimestega rääkida ja seletada, kuid inimesed ei kuulanud teda.

Mõtlikult sahistas tamm oma oksi. Neid inimesi tamm ei mõistnud, nad siblisid ja sagisid, käratsesid ja märatsesid, kasvasid ja surid nii kiiresti, et tamm ei pööranud varsti neile enam üldse tähelepanu. Ja tammel oli veidi kurb, sest tamm ju teadis väga hästi mis temas oli.

Ja nii sai pikka aega tamm kasvada rahus, inimmutukad teda ei seganud ja nii kasvas tamm pikaks ja laiaks.

Kuni ühel päeval tulid tamme juurde hoopis teistmoodi ja kummalised inimesed. Need käisid ümber tamme ja vaatasid ning uurisid teda. Ja siis tulid temaga rääkima ja paluma, ronisid lausa tammele kõrva juurde okste vahele. Neil on teda vaja, rääkisid inimesed. Nad teavad, mis tammes peitub, seletasid inimesed. Kas tamm annaks neile üle selle, mida ta nii kaua on endas kandnud, palusid inimesed.Ja tamm nõustus. Temast saagu laev.